Nagu paljudel, nii oli ka Elel eelarvamus, et laskesport on lihtne spordiala: "Läksin kohe algul enesekindlalt peale, et mis see laskmine ära pole - pikuta ja kõik kümnes", lausus Ele ning lisas, "aga võta näpust, isegi toelt ei läinud kõik lasud keskele". Esimesel aastal ja mõningal määral praegugi, käis Ele oma sõnul trennis trotsist, sest talle ei tahtnud kuidagi pähe mahtuda, et ta nii halb sai ühel spordialal olla.

Ele usub, et tahe saada pidevalt paremaid tulemusi on üheks põhjuseks, mis teda laskmise juures nii kaua hoidnud on. "Eneseületus on see, mis on spordi juures üks lahedamaid osi," ütleb Ele, kes on juba 9 aastat laskespordiga tegelenud ja osa võtnud enam kui 100 võistlusest.

Endas kordagi võistlustel mitte pettuma pidanud Ele ütleb, et isegi, kui lõpuks tulemus ei ole olnud selline nagu esialgu loodetud, siis teadmine, et ta on andnud endast alati sel hetkel parima ja teinud iga lasu läbimõeldult, annab talle sisemise rahu.

Laskmise juures on tema sõnul ka palju muud kui ainult tulemuse taga ajamine. "Laskespordiga tegelevad ägedad inimesed, seltskond annab võistlustele ja trenni minemiseks alati indu juurde," kirjeldas Ele, mis talle laskespordi juures veel meeldib. Positiivse poolena toob Ele välja, et kuna laskmisega ei tegele iga kolmas eestlane, siis laskespordis teavad peaaegu kõik kõiki ning kui ka tekib mingi probleem, siis alati leidub keegi, kes aitab.

Laskesportlaste lahkusest näidet tuues, meenutas Ele üht hetke võistlusel, kui külma ilma tõttu oli ta käsi nii tundetuks muutunud, et ta ei tunnetanud korralikult päästikut ja lask läks kogemata lahti. "Kuna lask aga märklehte ei läinud, sain ma lasku korrata, kuid loetud padrunite arvu tõttu, tuli mul lisapadrun küsida konkurendilt," meenutas Ele ning lisas, et naaberlaskur seda ka lahkesti, ilma pikalt mõtlemata ka tegi. 

"Laskmine igavaks ei muutu", ütleb ta kindlal meelel, ent lisab, et kui ka mingil hetkel üksluisus ligi hakkab hiilima, siis saab vahelduseks teha alati midagi muud, sest variante on palju: kas püstolit või püssi, kas põlvelt, lamades või püsti, õhk- või sportrelva. Nii on olnud võimalus Elet aastate jooksul korduvalt näha laskmas oma venna Laurile ja isa Hillarile sarnaselt ka liikuvat märki. 

Oma esimesed individuaalsed Eesti meistrivõistluste medalid võitis Ele 2015. aastal, kui juunioride arvestuses saavutas ta lamades 2. koha ja noorte arvestuses 3x20 lasku standardis samuti 2. koha. Kokku on aastate jooksul Elele täiskasvanute meistrivõistluste medaleid kogunenud 12, noorte meistrivõistluste medaleid 5 ja juunioride meistrivõistluste medaleid juba mainitud 1 medal.

Rahvusvahelistest võistlustest toob Ele esile 2019. aastal toimunud Freimanise memoriaali Dobeles, kus saavutas superfinaalis 3. koha, 2018. aasta Balti karikavõistluse, kus saavutas lamades samuti 3. koha ning Eesti-Soome juunioride maavõistluse 2016. aastal, kus võitis finaalis taas 3. koha. 

Kõige tähtsamateks võistlusteks peab Ele aga meie oma klubi poolt korraldatavat Heli Rassi mälestusvõistlusi, kus soovib ta igal aastal hästi esineda. 2016. aasta memoriaalil lastud lamades tulemus on Ele isiklikuks rekordiks praeguseni. "Kokkuvõttes 6 auhinnalist kohta ning kuhjaga häid mälestusi", võtab Ele oma saavutused Heli Rassi memoriaalil kokku.