Enne registreerimistähtaja lõppu ja osavõtjate arvu selgumist ei oska arvata, kas nii kaua kestnud võistlus ei hakka laskuritele juba igavaks muutuma. Kunagi ei tea, milliseks kujuneb heitlik kevadilm just võitluspäevadeks. Ilmast ja lume sulamisest sõltub ka see, kuidas jõuame valmis seada tiirud ja majutusruumid.

Praegu võib juba kergemalt hingata ja väita, et võistlus ei näita veel hääbumise märke. Osavõtjate arv püsib stabiilne, kohtunikekogu on komplekteeritud, toetajad on meid endiselt usaldanud ja lasketiirude remondid said õigeaegselt valmis.

Vaid uus 10 kohaline elektrooniline Sius Ascor märgisüsteem ei jõua veel selleks võistluseks Šveitsist kohale. Seni laseme Laskurliidu 10 aastaste seadmete peale finaale. Kuna neid on seoses olümpiaprogrammi muudatustega jäänud vähemaks, siis tegime võistluse programmis ka muudatuse ja laseme lamades harjutused elektroonilistesse märkidesse.

Mis siis on Heli Rassi mälestusvõistluse jätkusuutlikkuse fenomen? Ehk see, et peale pikka õhkrelva hooaega kibelevad laskurid „päris“ tiirudesse ja „päris“ relvadega „päris“ pauku tegema. Ehk soov heades tingimustes ja tihedas konkurentsis enda arengut kaardistada. Ehk tahtmine oma auhinnariiulit täiendada. Ehk vajadus vanade sõprade heas seltskonnas aega veeta. Eks stiimulid on igal inimesel erinevad, kuid alati leitakse siit endale midagi olulist ja soovides seda ikka ja jälle kogeda, tullakse tagasi. Meil korraldajatena on rõõm seda võimaldada ja kõigile külalislahked olla.

Kõik võistelda soovijad on oodatud, ka hilised registreerijad võtame vastu. Uus ajakava on siin