Kui enamus potentsiaalseid Eesti olümpiakandidaate tegid sihipärast tööd kõrge eesmärgi nimel mitu aastat, osaledes järjepidevalt rahvusvahelistel tiitlivõistlustel ja maailma karikavõistluse etappidel, siis Elva Laskespordiklubi koostas oma programmi "Aitame Reijo Riosse" vaid neli kuud tagasi.

Selle ajaga jõudsime viia Reijo tehnilise ettevalmistuse poolest kavandatud tasemele, mida tõendab kaks nädalat varem Eesti meistrivõistlustel lastud 582 silma. EM-l tagas finaalikoha ja olümpiapääsme 579 silma.

Mis jäi siis puudu, et Reijo ei suutnud oma võimeid realiseeerida? Nelja kuuga ja osalemisega kahel rahvusvahelisel võistlusel ei ole võimalik saada piisavalt suurvõistluse kogemusi ja viia vajalikule tasemele psühholoogilist ettevalmistust. Reijo suutis tema jaoks uudses olukorras (viimane tiitlivõistlus oli tal 11 aastat tagasi Tallinnas toimunud õhkrelvade EM) tavalisest suurema võistlusärevusega toime tulla harjutuse esimese neljandiku jooksul, kui tal oli vaid kolm miinust, millega asus jooksvas tabelis kolmandal kohal. Siis tuli esimene ja kogu harjutuse suurim eksimus, kui 17.lask andis tulemuseks vaid 7 silma. Siit edasi ei kandnud pingutused enam vilja ja kümme oli kuni harjutuse lõpuni harvaks erandiks.

Sellisel võistlusel tipptulemuse saaavutamine eeldab kõigi asjaolude maksimaalset sobivust ja iga väiksemgi pisiasi või vallandada soovimatute sündmuste ahela. Eks oma jälje jättis Reijo sooritusele vahetult enne võistlust läbi põetud külmetushaigus, stressirohke kohalesõit ja harjumatult hiline võistlusaeg (start oli 17.30). Nende ja veel paljude sarnaste ootamatult tekkida võivate olukordadega toimetulekuks on vaja need läbi kogeda ja teadvustada, et siis osata õiged lahendused leida. Seda aega ja võimalusi aga meil enne otsustavat starti piisal hulgal ei olnud. Nii ei leidnudki Reijo peale esimest suurt viga teed tagasi esialgu toiminud soorituse juurde. Tulemus 556 silma ja 76. koht tõi hästi välja Reijo ettevalmistuse nõrgad kohad, milleks on suurvõistluste kogemuse vähesus ning psühholoogilise ettevalmistuse puudused.

Teades Reijo rahulikku meelt, head analüüsivõimet ja varem korduvalt näidatud toimetulekut rasketes oludes, oleme kindlad, et jätkates alustatud tööd ja osaledes võimalikult paljudel suurvõistlustel suudab Reijo peagi oma võimed tulemuseks realiseerida igas olukorras. Selleks annab alust ka teiste Eesti laskurite tulemuste võrdlemine. Aastaid rahvusvahelises võistluskarussellis osalenud Anžela Voronova, Valerija Koljuhhina, Veera Rumjantseva, Peeter Olesk ja Meelis Kiisk lasid tulemused, mis vastavad nende hetke võimekusele ehk on samal tasemel, mida nad näitasid eelnevatel võistlustel. Läbipõlemist küll polnud, kuid tehnilise ettevalmistuse tase ei võimalda neil ilma eneseületuseta saavutada kohti võistlejaterivi esimeses pooleski. Reijo tehniline tase võimaldab tal konkureerida maailma parimatega ja kui vaimne ning psühholoogiline võimekus järele tuleb, on tema potentsiaal tippkonkurentsis edukas olla Eesti laskuritest kõige suurem.

Sama probleem on ka meie teisel Euroopa meistrivõistlustel esinenud laskuril Tuuli Kübarsepal. Tema tehniline pagas vajab muidugi ka veel täiustamist, kuid võistlusnärviga toimetulekuks on vaja sellesse olukorda minna. Oma teistel Euroopa meistrivõistlustel ei suutnud ta ärevust veel piisavalt vaigistada ja tulemus jäi 10-15 silma alla tegelike võimete.

Projekt "Reijo Riosse" on sellega küll lõppenud ja me täname südamest kõiki toetajaid ja pöidlahoidjaid, kuid see oli alles suure asja väike algus. Pidades silmas järgmisi suurvõistlusi ning Reijo ja meie noorema põlve laskurite arengueeldusi, seame oma sihikud ida suunas. Kaks aastat on aega maailma meistrivõistlusteni Koreas ja 4 aastat Tokios toimuvate järgmiste olümpiamängudeni.

Anname aega ja loome võimalusi. Usume meie laskuritesse!