Juba teist aastat järjest mõjutasid meie tegemisi viirushaigusest tingitud piirangud. Aasta esimesel poolel tegelesime mitu kuud individuaalsete treeningutega. Suurematest võistlustest said reaalselt ära peetud Eesti õhkrelvade meistrivõistlused ja virtuaalselt õnnestus kaasa lasta rahvusvahelistel võistlussarjadel, mida korraldasid Soome ja Poola klubid. Kuid Soomes toimuma pidanud Euroopa meistrivõistlused lükati kokku suvise EM-ga Horvaatias.

Nii kujunes maikuus Osijekis peetud EM pikaks ja väsitavaks võistluseks, ilma, et laskurid oleks saanud eelnevalt lageda taeva all oma võimeid testida. Elvast osalesid aasta suurimal tiitlivõistlusel 7 laskurit, kellest keegi rängalt oma sooritustel ei ebaõnnestunud. parimad kohad said meie kõige kogenenumad, Reijo Virolainen oli standardpüstoli harjutuses 11. ja Meelis Kiisk 300m püssi lamades harjutuses 13. kohal. Juunioridest sai Marleen Riisaar 2 asendi standardis 21. koha ja võistkondlikult 7. koha eesti rekordit väärt tulemusega. Samas harjutuses naiste afrvestuses võistlenud Marianne Tavits parandas oma isiklikku rekordit rohkem kui 20 silmaga ja tõusis Eesti püssinaiskonna edukaimaks laskuriks.

Aasta teises pooles tuli kaotatud aeg tasa teha. Kevadel ära jäänud võistlused paigutati kalendris teiste vahele ja laskmisest vabu nädalavahetusi peaaegu polnudki. Siiski õnnestus meil korraldada juulikuus üks vahva laste treeninglaager, kus osales 30 laskurit 7 klubist. 

Võistlemine tiheda graafiku alusel kujunes meie laskuritele siiski jõukohaseks ja auhinnasadu kestis aasta lõpuni. Erinevate vanusegruppide Eesti meistrivõistlustelt võtsime kokku 45 medalit, neist 19 kuldset koos vastava meistritiitliga. Eriti edukad olime Eesti Karikavõistlustel, kust tuli kokku 14 auhinnalist kohta, millest 5 olid esikoha karikad.

Lisandusid medalid ja karikad rahvusvahelistelt võistlustelt. Euroopa karikasarja Tallinna etapil sai Reijo kaks võistkondlikku hõbedat, Baltic Cupil Leedus olid pea iga harjutuse järel poodiumil medaleid vastu võtmas Marleen, Marianne, Meelis ja Siim Christian. Feldmanise memoriaalil Lätis tuli suure esikoha karikaga koju Marianne, väiksemaid autasusid võitsid Marleen, Nathalie, Kristina ja Kristofer-Jaago.

Individuaalselt kogunes aasta jooksul kõige rohkem erinevate tiitlitega kuldmedaleid Hillar Lootile liikuva märgi tiirus, kokku lausa 6. Meelis võitis 5, Marleen 4 ning Marianne, Reijo ja Henri 3 kulda. Edukaim võistkond oli tüdrukute püssi võistkond, kes tuli kahekordseks noorte meistriks ja korra hõbemedalile. Püstoli mehed said samuti kaks võistkondlikku kulda, kuid kolmanda medali võitmiseks ei saanud võistkonda kokku. Sellised kingitused teistele ja suur hulk nappe neljandeid kohti läbi hooaja näitavad, et meil on potentsiaali oluliselt rohkemaks.


Aasta kõige eksootilisem reis toimus septembrikuu lõpus, kui Marianne ja Marleen kahekesi lendasid Peruusse juunioride maailmameistrivõistlustele. Limas ühinesid nad kolme Narva laskuriga, kellega koos moodustati Eesti esindus. Ja esindati oma riiki vääriliselt.

Marianne lasi oma hetke võimete kohased tulemused mõlemas spordipüssi harjutuses, saades 34. ja 37. koha. Marleen püsis lamades harjutuses medalikonkurentsis kuni viimase seeria esimese lasuni, mis arusaamatul põhjusel maandus seitsmes ja mis maandas Marleeni lõpuks 18. kohale. 3 asendi standard kiskus tal algusest peale kiiva ja vaatamata vaeva nägemisele asi ei paranenud ning nii tahtsid narvakad peale tulemuste selgumist Marleeni võistkonnast välja arvata. Elvakad jäid aga omadele truuks, Marleen läks järgmisel päeval tulejoonele nagu uuesti sündinuna, aitas võistkonna kahest eelvoorust läbi pronksmedali matšini ja oli seal võistkonna parim eelkõige tänu raudsetele närvidele. Võistkonna esinumbril aga paraku ei jätkunud närvi otsustavatel hetkedel ja nii tuli neil leppida 4. kohaga.


Neid Marleeni saavutusi osati kodus märgata ja nii kinnitati ta Team Estonia liikmeks koos kaasnevate hüvedega. See teeb tema edasised sammud kõrgemate eesmärkide poole veidi lihtsamaks. Lisaks riiklikule toetusele panid meie tegemistele õla alla ka mitmed ettevõtjad ja eraisikud, kes tegid seda omakasupüüdmatult ja vabast tahtest. Südamlik tänu kõigile toetajatele!

Peale Peruust koju jõudmist keskendus Marianne treeneritööle ja koostöös Peedu koolis õpetaja ametit pidava klubi kaaslase Kristina Kiisaga toodi laskmise trenni enneolematult palju uusi õpilasi. Nüüd meie pisikeses tiirus elu kihab ja rõõmu jagub nii lastele kui treeneritele. 

Seega järgmisest aastast ootame lisaks edukatele startidele rahvusvahelistel ja Eesti tiitlivõistlustel uusi arenguid kõige nooremate laskurite hulgas. Esimene suurem katsumus aga on meie klubil ees jaanuarikuu lõpus, kui korraldame esmakordselt linna uues spordihallis suure rahvusvahelise õhkrelva võistluse "Elva Open Air 2022".

Enne seda aga kogume jõudu vana-aasta ärasaatmisest, et uue aasta tegemistele reipalt vastu minna.

Õnnelikku ja sportlikku uut aastat kõigile laskesportlastele ning kaasaelajatele!
Elva Laskespordiklubi juhatus    

Veel hetki 2021. aastast piltides: